Täna sadas taevast alla selle sügise esimene lubi. Kuidagi võõras tunne oli, kui püütud lumehelves peopesas ülikiirelt üles sulas. M. oli mul hommikul külas. Sain talle oma draakonipuu ära sokutada. Maale pole ka seda mõtet viia, sest mul on seal juba justkui botaanikaaed. Kaasa võtta ka ei saa... Aga lahendus saabus justkui võluväel. M. võtab taime enda hoole alla.
Pean veel täna poodi jõudma, sest külmkapis haigutab tühjus. Magasin eile terve päeva ja ei jõudnudki poes käia. Aga täna peab... Kui just ei lähe välja sööma. Aga vist mitte. Pole juba mitu kuud väljas söönud, sest ma viimasel ajal suht pirtsakas ja ei suuda lihtsalt neid maitsetuid ja ülirasvaseid sööke süüa. Enda tehtud on ikka tuhat korda paremad. Kui viitsiks, võiks ju täna seenepirukaid küpsetada. Aga lehttainas ei sula nii kiirest üles :(
Hakkan nüüd süvenema, kuhu võiks emaga suvel reisima minna. Tema tahab Itaaliasse, aga mina käiks siis kas safaril või tais... Aga küll ma talle piisavad argumendid ette sööda. Võin üsna veenev olla kui vaid tahan.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment