Laupäeva õhtu...

...veedan kodus. Polekski tahtmist kusagile minna. Täna on etv-st kvaliteetfilm kah, nii et hakkan parem sooja vanni ja filmi nautima. Midagi pparemat oleks lihtsalt raske ette kujutada. Mida vähem väljas käid, seda vähem tahadki välja minna. Selline kodune elu teeb inimese niivõrd mugavaks, et ta ei suvatsegi enam oma pesast välja ronida. Mõnus on ju telekat vaadata ja midagi head süüa. See ongi ju üksi elamise luksus... et saad voodis küpsist süüa ilma et keegi sulle seda ette heidaks. Vahel muidugi tuleb ka väljas käia, aga selleks peab ka vastav tuju olema. Ja mul seda täna kahjuks pole. Kui ma lõpuks taipan, kuidas mp-3 mängijasse lugusid tõmmata, siis ma kuulan vist hommikust õhtuni jazzi. Tõeline nauding...
Esmasp sõidan maale. Ei teagi, kuidas ma vanatädile ütlen, et ma sõidan nüüd Eestist ära. Ei taha selle peale täna mõeldagi.

Kallikene...

Mu kallikene andis pühapäeva hommikul otsad. Ja nüüd pean uue endale vaatama. Elaski minuga juba neli aastat koos ja oli juba üsna kulunud ja armetu väljanägemisega. Nüüd on siis LG ja Sony Ericssoni vahel valida. Homseks pean ära otsustama. Vanaga enam hakkama ei saa, sest äratuse ja sõnumi toon ei tööta. Nõme oleks kah ju äratuskell lisaks osta. Ja neli aastat on iga telefoni jaoks ikka liig mis liig.

Unetus

Kui eile õhtul koju jõudsin, olin lihtsalt surmväsinud. Aga ikka vaatasin ETV pealt Enigmat. Jumaldan ETV-d. Filmi lõppedes klõpsisin veel pool tunnikest telekapulti ja siis otsustasin magama jääda. Ja nagu kiuste und ei tulnud. Sama hästi oleks võinud kuskil klubis vahtida. Hommikul olin suutnud kaks korda äratuse edasi lükata. Seega magasin rängalt sisse.
"With insomnia, you're never really asleep; you're never really awake." Fight Club
Järjekordne hommik armsa Red Bulliga.

Monday Mornings

Fuck everything...and I really mean that.

Mõnikord katus sõidab...

...nagu täna. Imelik, eksole. Lihtsalt niisama, ilma mingi põhjuseta. Ja kohe väga hirmasti sõidab. Õnneks ma ei saa täna õhtul välja minna. Äkki see tuleb sellest, et ma olen täna juba kaks red bulli ära joonud. Ja tuju on ka halb, sest ma ei saanud 3.ndaks novembriks Vanemuisesse pileteid. Välja müüdud...Aga minnes tagasi selle katuse sõitmise juurde, siis see on ikka jummala s...tt tunne eksole.

Ootusärevus

Mind on tabanud täielik ootusärevus. Tahaks nii väga juba minna, aga natukene tuleb veel kannatada. Üllatusena tuli see, et talvel on Iirimaal keskmiselt 8C ja suvel 20C, mis pole ju suve kohta üldse soe:( Ja alles ma sain ka endale uue lumelauaülikonna. Ei tea, mis teen nüüd sellega...
Õnneks ma enam ei pabista ka. Alles suvel pean korraks tagasi tulema, sest mind paluti pruutneitsiks. Enne seda nagu eriti vast ei kisu ka siia tagasi. Jõulud ja aastavahetuse elan ka üle, sest õnneks on seal mulle tähtis inimene. Muidugi siin on ka inimesi, kelle pärast ma ka mõne pisara poetan ja keda nii väga igatsema hakkan. Aga kui aus olla, siis mulle kõige kallimad inimesed elavad juba ammu välismaal ( Alari ja Katren), nii et ega mul siia nii väga midagi maha ka ei jää. Vanatädi pärast muidugi tilgub süda verd...Pean vennale sõnad peale lugema, et ta tädil ikka abiks käiks.

Pass või ID-kaart

Suure ehmatusega avastasin, et mu pass aegub aprillikuus. Ja ID-kaarti pole ma ka teinud, sest tegelikult juhiload on olemas. Nüüd pean aga kiiresti ID-kaarti hakkama taotlema. Oi seda jama ja asjaajamist. Lennupiletid on ka vaja ära osta ja üldse läheb kõigega nii kiireks. Liiga vähe asju saab ka kaasa võtta. Raske on olla tarbimisühiskonna liige, ei oskagi enam ilma asjadeta elada. The things you own end up owning you. Kõige toredam on see, et sõbrad on vähemalt ees ja ootavad mind. Ja blogspoti hakkan ka rohkem venna jaoks pidama, siis ta saab minu käekäiguga kursis olla ilma et ma peaks kogu aeg helistama.

Uskumatu

Ma loodan, et kallis Kersti ikka teab mis teeb. Mina hästi nagu veel ei tea, aga enam pole midagi parata. Pea ees tundmatusse vette. Nagu ma ikka teaks väga palju Dublini kohta :( Ja hiiglama kahju on tegelikult ära minna. Pere ja koer jäävad maha... Ja ei teagi, millal ma tagasi tulen. Korraks külla võibolla ainult. Vähemalt pole see mingisugune Bangkok või Ghana, kõigest Dublin ju. Ja keelega ei tohiks ka probleeme tulla. Nii kärsitu olen ja närvis ka. Täielik põdeja. Peaksin lõpuks ometi aru saama, et elatakse vaid korra ( mis pole ka 100 % kindel, eksole).